|
Pühapäev, 5. veebruar 2012 |
Misjonikoor
Misjonipäevad
Ajakiri Misjonifailid
Raadiosaade
Ristirännak
Piibliõpe raadios
Kiriku kaastöölised
Ilmiktunnistajad
Kasvuaeg
Välismisjonärid
Artiklid
KONTAKT:
E-N 10-16
Tehnika 115
10139 Tallinn
tel 646 4760
e-post: mk@eelk.ee
Annetused:
1120254269 Swedbank 10602016015008
SEB Pank
113230-426398
Nordea Soomes
Tunnistused
Armastusega kutsutud
Anu Väliaho Olen sündinud väikeses külas ajal, mil Stalin veel elas. Isa oli kolhoosi esimees. Ema oli kodune, meil oli viis last. Kirikus me ei käinud, vanaema laulis pliidi ääres putru keetes: „Ma tulen taevast ülevalt.“ See oli ainus, mida lapsepõlves ristiusu teemalist kuulsin.
Kirikus tehtav hakkas tuttavamaks saama 16-aastaselt, mil tulin Tallinna õppima. Läksime koos ühikakaaslastega kirikusse. See oli midagi, mida ei tohtinud: oli 1960ndate lõpp. Oli põnev, tunglesime inimeste vahel, ma ei kuulnud jutlusest midagi. Tõeliselt avanesid mu silmad ristiusule ja kirikule 1989. aastal, kui laulsime Tabasalu kammerkooriga Rannamõisa kirikus. Kuulsin esimest korda Jumala Sõna. 1990. aasta kevadel sain ristitud. Uskuma hakkamine oli kui ärkamine: enne ma ei olnud usklik ja siis ühtäkki olin. Mul pole olnud kunagi kahtlust, kas ikka olen usklik ja päästetud. Hakkasin kohe koguduse juures tegutsema, tänu millele kasvasin ka usus. Teadmised tulid tasapisi järele, 1992. aastal asusin Usuteaduse Instituuti teoloogiat õppima. Kõigi nende aastate jooksul on midagi juurde õpitud. Usule tulemine on kogemus, mis mõnel võib olla suur ja valuline, midagi võib olla olnud väga halvasti ja siis pärast uskuma hakkamist muutub kõik. Minu on Jumal vaiksel viisil kätte saanud, armastusega kutsunud. Olen seda kutset kuulnud, olen õnnelik inimene, teades, et saan käia koos Jumalaga, hoida ta käest kinni. Jumal tahab hoida meie igaühe käest kinni nagu hea isa või ema. Temal on käsi kogu aeg välja sirutatud just nagu liiklusmärgilt tuttaval emal oma lapse suunas. Aga kas meie käsi on tema kätte antud?
Kes on Jeesus minu jaoks
Piret Riim Kristus Jeesus on... kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Rm 8:34 Olin umbes 20, kui mind hakkas vaevama küsimus, kas nähtav maailm me ümber on ainuke olemasolev reaalsus või on olemas veel midagi peale selle. Aimasin, et on olemas veel midagi, aga tahtsin selle kohta mingit tõendit, pisikest vihjet. Huvitusin tol ajal erinevatest religioonidest. Üles kasvanud olin peres, kus ei tähtsustatud ühtegi religiooni.
Käisin mitu kuud ringi, südames ebamäärane palve: mingi autoriteetne allikas võiks ilmutada midagi. Soov oli seotud elukutsevalikuga – kas tasub valida tasuv amet või otsustada nn vaimsete väärtuste kasuks.
Korraga sain ma vastuse. See polnud väike vihje, see oli üliintensiivne, üle igasuguse inimmõistuse kogemus: tõepoolest eksisteerib otse siinsamas ka vaimude maailm. See vaimude maailm mõjus mulle hirmutava ja pärssivana, kuni keegi hakkas mu peas lugema Meie Isa palvet – nii kiiresti, et inimene ei suuda nii ruttu sõnu hääldada. Sellest saingi aru, et lugeja pole mina, ehkki lugemine toimus minu peas.
Veel enne, kui palve lõppes, oli hirmukangestus kadunud. Ma ei olnud ristitud, mulle polnud räägitud lugusid Jeesusest sihiga, et hakkaksin temasse uskuma. Olin näinud Jeesuse-filmi, aga see oli lihtsalt üks film teiste kõrval. Ristiusk polnud mind erinevalt budismist ja mõnest muust ida usundist kunagi huvitanud.
Ega hakanud ka nüüd huvitama. Imestasin ainult, et see, mis mind täbarast olukorrast oli päästnud, oli just Meie Isa palve. Olin sellist kirjutist paaril korral näinud - ei muud. Ma ei teadnud siis, et see on Jeesuse õpetatud palve ning et Piibli järgi Jeesus ise palub meie eest ning meie saame paluda Jumal-Isa koos temaga – nagu tõlgendasin oma kogemust hiljem, kui Piibel ning Jeesus oli mulle tuttavam. Tookord sain lihtsalt vastuse oma küsimusele - tõesti on olemas veel midagi peale nähtava. Möödus veel 12 aastat, enne kui hakkasin tegelikult Jeesust tundma õppima. Keegi inimene tutvustas teda mulle, keegi, kes tahtis väga tutvustada. Ta ei surunud oma nägemust peale, lihtsalt väljendas end ja oma seisukohti, mis põhinesid Piiblil. See oli hooliv ja armastav inimene, kel näis olevat selge siht elus. Ta näis teadvat, mida räägib, ja paradoksaalselt vaatamata mõneti abitule olekule näis sisemas tähelepanuväärselt kindlameelne. Üks esimesi asju, mida ta seoses ristiusuga küsis, oli, et kas ma olen aru saanud, et on olemas kaks erinevat asja: käsk ja evangeelium.
Samal perioodil, kui ilmus see kuulutaja, käisin ka leeris ning mind ristiti. Jeesuse töö ristil sai ajapikku järjest selgemaks. Selleks oli vaja mitmete erinevate inimeste tunnistusi. Osad neist kõlasid kõnepultidest, osad olid märgata tegevuse ja olemisviisina keset igapäevaelu, kõnetades mõnikord alles tagantjärele. Minust sai evangeeliumisõltlane. Evangeelium tegi rõõmsaks ja andis jõudu. Süüdistajale mu hingesopis sai vastata viitega Jeesuse päästetööle ristil ka minu eest, samal ajal kahetsedes, et ei jätkunud jõudu olla parem ja tublim, et rikkumist üldse vältida. Jeesuse arm oli midagi, mis käis üle mõistuse - aga Jumal käibki üle mõistuse, veensin end. Jeesus on mu tugipunkt praegugi. Ma ei tea kedagi teist peale Piibli Jeesuse, kes võiks sama jaburat pattude andeksandmist ning uut algust pakkuda. Kui tundub, et pean olema tublim, siis saan ka seda püüda koos Jeesusega, kes ei lükka kiirustades tagant ega nõua ülejõukäivat, vaid toetab samm-sammult. Iga kord, kui ma ei kuule kirikukantslist selget osutamist Jeesusele ja tema päästetöö meeldetuletamist, muutun ma kurvaks. Milleks on jutlustaja kantslisse tõusnud, mõtlen - ajal, mil nii vähesed tunnevad Jeesust. Kas meil on voli lasta mööda selge võimalus kuulutada, või ei vaja jutlustaja ise andeksandi?
Kuidas minust sai kristlane
Liliann Keskinen Olen pärit küll mitteusklikust perest, ent mäletan end millalgi eelkoolieas juurdlemas selle üle, kas mitte lisaks meie nähtavale maailmale veel midagi suuremat olemas pole. Kirikussegi sattusin mõnel korral: matustele, jõuluteenistustele. Aga olulisimaks kirikuskäiguks on klassiekskursioon Põltsamaa kirikusse keskkooli eelviimase klassi sügisel 1988. a. Kuulsime siis kirikukoorist, kuhu meie koos parima sõbrannaga end lauluhuvilistena üles andsime. Esimesest kooriharjutusest peale hakkasime ka teenistustel käima, sest lauluproovid algasid vahetult pärast jumalateenistust ning oli kuidagi imelik ainult laulmas käia. Õp. Herbert Kuurme jutlustest pole ausalt öeldes palju meelde jäänud, sest minu jaoks olid parimateks jutlustajateks eakad kirikulised. Nende jutlused ei väljendunud mitte sõnades, vaid olekus: nende kirikupingis istumine pani juurdlema nende usu üle. Minagi tahtsin uskuda, kui veendusin nende usus Jumala olemasollu. Hakkasin palvetama ja Piiblit uurima, järgmisel suvel käisin leeris. Käisin ka Haljala seminaridel, kus õpetasid Soome Piiblikooli õpetajad. Seal kuulsin tunnistusi teiste usuletulekust ning hakkasin enda oma ootama. Ootasin erilist tunnet vist pea paar aastat. Olin ise juba pühapäevakooli õpetaja ning koguduse sekretär, aga sattusin alati kimbatusse, kui minu usuletuleku kohta küsiti: polnud ju öelda kindlat kuupäeva, millal oleksin uuesti sündinud. Siis jõudsin arusaamisele, et usu olemus pole mitte tunne, vaid usu objekt ja Jeesusesse ma ju uskusin!
Olen õigeksmõistetud patune
Priit Rannut Olen lapsena ristitud. Oma pöördumishetke ma ei tea, sest mingit erilist elamust ei ole ma kogenud. Ootasin seda, palvetasin selle pärast ja terve aasta kahtlesin, kas Jumal on mind vastu võtnud, kas patt on andestatud. Olin sel ajal kaugel põhjas, traataia taga ja puudus võimalus kelleltki nõu küsida. Ühel päeval hakkas mind üks apostliku usutunnistuse rida eriliselt kõnetama: „Mina usun pattude andeks andmist.“ Keegi ei tule seda sulle ütlema ega tunde või elamuse näol seda kinnitama – pattude andestusest saadakse teadlikuks usu läbi. Uues Testamendis seisab tõotus: „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse.“ Olen seda teinud, olen Jumala laps ja minu päralt on kõik sellest tulenev. Aga tunnistan: olen ekslik laps ja seega patune – kuid armusaanud patune. Just seda tahaksingi rõhutada: kui ma pihil olles tölnerina palvetan „Jumal, ole mulle patusele armuline“, siis mitte selle tölnerina, kes Luuka evangeeliumis sünagoogi sisenedes sealt palvetava variseri ees leidis, vaid, küll sama tölner, kuid see, kes sünagoogist lahkudes oma järel ukse sulgeb, kõrvus Jeesuse armukuulutus – ta on õigeks mõistetud! Vajan jätkuvalt sõna, mõtete ja mittetahtlike eksimuste andestust. Vajan osadust teiste samasuguste õigeksmõistetutega, sest usuelus on palju ühiseid küsimusi. Ja ka seda, mida teistega jagada.
